Rahvariided

   “Vigalas olid vikkelsukad,
    Vikkelsukad, koppelkingad,
    Udusärgid, ummiskingad,
   Kõige kõrgemad kübarad,
                            Linnunahka mütsid peas.

Lääne-Eesti, Vigala kihelkond

Vigala kihelkond (saksapäraselt Fickel) on Eesti ajalooline kihelkond ajaloolisel Läänemaal. Vigala kihelkond on olnud läbi aegade suhteliselt tiheda asustusega, eriti suuremate jõgede kaldaalad. Juba keskajast alates on kihelkonna alal tegeldud linakasvatusega, mis oli ka peamine tuluallikas 19. sajandil, kui Vigala kihelkonnast oli kujunenud Läänemaa kõige jõukam piirkond. 1880. aastaks oli kihelkonnas ostetud vabaks 23,3% taludest. Selle tulemusega oli Vigala Läänemaal esikohal. Sealse jõukuse tõttu nimetati Vigala kihelkonda “Läänemaa Mulgimaaks”.

 

Vigala naise rahvarõivas

Lääne-Eesti naise ülikonna põhiosad on särk, seelik, tanu, vöö, kampsun, õlarätt, abielunaistel ka põll. Liigitatakse veel suve– ja talverõivad ning pidu– kui töörõivad.
Särk. Praegu kasutuses on pluus, mille õlak ja värvel on valge niidiga tikitud.
Õlaku keskjoonel veel pilutikand. Tavaline sisselõikeline kinnis, mis
on palistatud pilupalistusega, kinnise ots on kinnistatud nööpaukpistetega.
Käisevärvlid ääristatud sakilise pesupaelaga, 2 nööpi ja 2 aasa. Särk on
püstkraega, kaelus, varrukate suu ja pära tihedates nõelkurdudes. Seelik.
8.saj. algusest peale hakkas moerõivastuse eeskujul levima kahar värvli
külge volditud seelik. Rühma kasutuses on pikitriibuline, (domineerib)
mustal põhjal punaste triipudega volditud seelik, allääres punane kootud pael. Esineb ka punasetriibulisi seelikuid. Hilisemate seelikute omapäraks muutus neolõngast motiivide moodustumine põhjatriibus, seelik on kurrutatud. Põll kuulus ainult abielunaiste rõivastusse. Vigalas oli põll trükimustrilisest sitsist, 6 volti kummalgi poole keskjoonest vööpaeltega. Vöö on linasele põhjale korjatud punaste villaste kirjadega. Vöö muster on üles kirjutatud Vigala khk, Araste külast. Õlarätt s.o kolmnurkne poevillane, narmastega. Vigala kihelkonnas on kantud kaunist madalat terava harjaga laikabimütsi. Kabimüts õmmeldi hobusekapja meenutava kuklatükiga. Kabimüts on polstrita, erijooneks on pitside arv, ka asetus. Alumises ääres kardpael. Reemel esineb Vigalas silmapaistvana, on tihedalt seesitud ja ikka 2-3 kordne (praegu ainult ühekordne). Punase pealisriidega, samas toonis lindid. Praegused kabimütsid
on naised enamuselt ise teinud vana lõike järgi. Vigalas ikka jõukamad inimesed
ja kannavad kingi, sukad punased.

 

Vigala mehe rahvarõivas

Mehe kostüüm koosneb: särk, kaelarätt, vest, püksid, kaapkübar, kingad,
põlvikud, säärepaelad.
Särk. Valgest linasest riidest särk on laia mahamurtud kraega, kaelus sõlmitakse lõngadest punutud paelaga. Lisaks seotakse veel kaelarätt kaela. Kurdvarrukad, õlakuil ja värvlitel tagasihoidlikud valged ilupisted. Tavaline sisselõikeline kinnis nagu naistesärgil. Püksid juba uuemamoelised täislakaga, sääred ulatuvad veidi alla põlve, kinnitatakse kas nööpidega või säärepaeltega. Võimalusel tehti vanasti kosja– või pulmapüksid seemisparki nahast, ja need jäid siis hiljem peopüksteks. Neid ka laenati. Vesti hõlmad ja püksid sinisest riidest, vesti seljaosa ühekordsest linasest. Tihedalt kaela ümber istuv krae lõigatud põikiriidest. Hõlmadel liistuga taskud ja 2 rida vasknööpe. Mahapööratud reväärinurk nööbitud vesti külge. Meeste peakatteks on mustast vildist kõrge laieneva rummuga kaapkübar. Vanasti kirikusse minnes pandi ninarätik kübararummu sisse. Igapäevase peakattena oli vanal Läänemaal populaarne riidekiiludest kokkuõmmeldud murumüts, keskel nukk “Sest ei olnud lugu mis pidi pääs kanti. Müts oli ymberringi yhesugune” (viimane on kohalikel poistel). Jalavarjud. Meeste sukad olid ühevärvilised. Jalatsiteks on kingad. Lisaks eelpoolnimetatule on mehe kostüümi hulka kuulunud veel vatt, pikk-kuub ja pussak.
Linased riided.

Naistel pikk varrukateta kleit, mille peal kanname pikkade varrukatega lühikest kaharat pihakatet – käised. Käistealuseks kaunistuseks on lai pits. Käised on püstkraega, varrukad tuunika lõikega, mille varrukasuus tagasihoidlik sakiline pael. Meestel tavapärane särk, varrukad kurrutamata, kaeluses ilupisted ja lihtsalõikelised püksid paelkinnisega. Jalavarjuks ninapealsete tippudega pastlad.

 

Rahvariiete saamislugu

1988.a. Tänu “Vabaduse” kolhoosi juhtkonnale sai tellitud täiskomplekt Vigala rahvariideid.

1995.a. esimesed 6 komplekti segarühma meesteriideid.

1998.a. valmistati naisrühmale uued kabimütsid. Lõiked võeti kohalike vanade peakatete järgi. Pool naisrühmast valmistasid ise endal peakatted, aga enamuste autoriteks on seltsi liige Anneli Ülemaante.

2004 Tantsupeoks telliti naisrühmale 12 uut rahvatantsupluusi

2007.a. KULKA projekt „Vööd vööle”- Vigala rahvatantsuvööd naisrühmale ja ansamblile (14+8 komplekti)

2008.a. KULKA projekt „Vööd seelikul”- Vigala rahvatantsuvööd segarühma naistele (8 komplekti).

2009.a. KULKA projekt segarühma naistele 8 komplekti seelikuriiet.

2009.a. LEADER projekt „Linased rõivad Vigala folklooriseltsile Kiitsharakad”. Taotlusmeede 3.1 „Pärimustraditsioonide säilitamine ja arendamine”. Projekti sisu- MTÜ Folklooriseltsi Kiitsharakad nais- ja segarühma liikmed varustatakse rahvuslikus stiilis suviste kostüümide ja pasteldega (24 komplekti- 16 linast kleiti naistele ning 8 kostüümi meestele ja 24 paari pastlaid).

2010.a. LEADER projekt meeste pikk-kuued

2010.a. KULKA projekt „Mehed kauniks”- 8 komplekti Vigala meeste särki.

2012.a. LEADER projekt „Mehed kauniks”, meeste rahvarõiva 8 komplekti.

Kodulehed

EESTI RAHVARÕIVAS

Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit

Rahvakultuurikeskus